Energeetika ekspert Arvi Hamburg toob seoses energiamajanduse arengukava 2035 (ENMAK 2035) oma arvamusloos välja järgneva: „Arengukavas on turupõhisus suunana fikseeritud, kuid jääb siiski deklaratsiooni tasemele, kuna ka uute maatuuleparkide rajamine toimub vähempakkumisel fikseeritud hinna ja tarbija kanda olevate subsiidiumitega. Järjekordse sekkumisega elektriturgu eelistame elektritootmise ühte tehnoloogiat luues investoritele ebavõrdsed konkurentsitingimused“. Seega võib järeldada, et tulemuseks on konkurentsimoonutus ja valikulise soosimise praktika.

Veelgi kõnekam on see, et isegi osa taastuvenergia arendajaid on juba 2023 toonud välja järgneva: „maismaatuuleparkide rajamine ning käitamine jagatuna eluea jooksul toodetavate kilovatt-tundidega on kõige vähem eurosid kulutav elektritootmisviis, mis ei vaja juba aastaid enam subsideerimist, kuigi Eesti riik seda endiselt edasi kavandab“. Siiski jätkab Eesti riik kaheldava läbipaistvuse ja põhjendatusega skeemide rakendamist. Kui arendajatele on antud võimalus „turul“ osaleda toetustega, on majanduslikult loogiline, et nad seda ka teevad. Küsimus ei ole üksikutes ettevõtjates (ettevõtja eesmärk ongi raha teenida), vaid selles, millised poliitilised ja ametkondlikud jõud kujundavad äraspidise süsteemi, kus selline hälbiv majanduskäitumine on võimalik ja isegi soositud.

Valitsus ei plaani seda lähenemist muuta – pigem vastupidi. Energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutt on kindlalt pühendunud uue taastuvenergia vähempakkumise väljakuulutamiseks miinimummahuga üks teravatt-tund (TWh) aastas. See tähendaks veelgi suuremat riiklikku panustamist arenduste kasumlikkuse tagamisse – mitte turu kaudu, vaid planeeritud subsiidiumide kaudu. See muidugi ei tähenda, et tuuleärimehed oleksid tingimata rahul. Nimelt leiavad arendajad, et toetuste tingimused võiks olla veel „atraktiivsemad“. Selline retoorika illustreerib hästi, kuivõrd kaugel ollakse klassikalisest kapitalismist, kus ettevõtja toodab ja müüb oma kauba turul, vastutades nii riski kui kasumi eest. Tänane tuuleärimees ei pea oma toodangut turutingimustel müüma – piisab riigi toetusmehhanismidele õigel ajal ligipääsemisest.

Kogu selle olukorra muudab eriti groteskseks asjaolu, et Elering tahab tõsta elektri võrgutasu 37,6 protsenti tuues seejuures põhjuseks suurenenud kulud tulenevalt taastuvenergia kasutuselevõtust. Lähteallikaks on nii olemasolevate kui uute tuulegeneraatoriteni viivate liinida rajamine ja hooldamine.

On üldteada, et tuulegeneraatorid kavandatakse tihti hajaasustusaladele ja tihti metsastatud alale, mis kallis nii rajada kui hooldada. Kõik eksperdid räägivad kui ühest suust – meil on puudu juhitavat tootmisvõimsust – ja meie valitsus pressib rohepöörde loosungi all toetust mittejuhitavasse tuulegeneraatorisse. See kõik tuleb tarbijatel, koos elektriarvega, kinni maksta.

Lisaks tahab riik ka planeerimismenetlusi „lihtsustada“. Ametlik eesmärk on kiirendada rohepööret ja vähendada bürokraatiat, sisuline mõju on aga see, et tuuleenergia arendajatel oleks lihtsam pääseda avalike ressursside kasutamisele. Avalik osalus väheneb, kohalike kogukondade häält ei kuulda ja planeeringute läbipaistvus muutub teisejärguliseks. Tegu on süsteemse võimupositsiooni väärkasutusega – ühiskondlike vahendite suunamisega kitsale huvirühmale.

Kui üks tehnoloogiline lahendus – antud juhul tuuleenergia – n.ö kullatakse toetustega üle, ei ole teistel tehnoloogiatel võimalust konkureerida.

Võib analoogia korras küsida: mis juhtuks, kui riik kataks täielikult ühe õlletootja tootmiskulud ja garanteerib talle kasumi – kuidas peaks teised turuosalised sellises olukorras ellu jääma?

Lõpptulemus on selge: kujunenud on uus privilegeeritud klass. Mitte ettevõtjad turul, vaid tuulenergia edukad lobistid ja valjuhäälsed agitaatorid, kes orienteeruvad toetuste loogikale, mitte tootmise efektiivsusele. Rohepöörde loosungi all kantakse raha oma inimestele – mitte alati selleks, et toota puhast energiat, vaid selleks, et jätkata praktikat, kus poliitilised deklaratsioonid võtavad reaalsuspõhise juhtimise koha.

Tulenevalt eelnevast võib küsida: milleks kogu see toetusskeemide konstrueerimine ja planeerimisprotseduuride lihtsustamise näitemäng? Kui eesmärk on niikuinii raha „omadele“ kanda, siis oleks ausam anda see tuuleärimeestele otse ilma igasuguse menetluseta. Aga küllap ei saa praegune valitsus seda teha – sest vaja on jätta mulje väärikast ja väärtuspõhisest poliitikast, mitte tavalisest rahakantimisest.

Jaan Viita

Kandidaat nr 196

Valimisliit Kogukonna Heaks

The post Priviligeeritud tuuleärimehed: rohepööre sotsialistliku planeerimisloogika järgi appeared first on Valimisliit KOGUKONNA HEAKS.

Read more at Valimisliit KOGUKONNA HEAKS

2011.aastal teatas toonane Vihula vald soovist arendada Võsu, Käsmu ja Võsupere veemajandust. Selleks loodi OÜ Vihula Valla Veevärk, kes võttis üle ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni (ÜVK) taristu ning asus piirkonnas operaatoriks. Plaanis oli mitme-etapiline arendus kuni 2027. aastani, kuid reaalsed ehitustööd lõppesid juba 2015. aastal. Edasi jäi kõik rahastuse taha.

Mitmes toetusmeetmes eelistatakse küll suuremaid vee-ettevõtjaid (teeninduspiirkonnas vähemalt 5000 elanikku), kuid teised skeemid ei olnud välistatud. Tegelikult oleks olnud võimalik taotleda KIK-ist kuni 80% toetust abikõlblikest kuludest, kui liitujate hulk ja tasuvus oleks olnud piisavalt tõendatud.

𝐋𝐢𝐢𝐭𝐮𝐦𝐢𝐬𝐩𝐢𝐥𝐭

Kinnistusraamatu järgi on Võsul kokku 886 kinnistut (852 elamumaa ja 34 äri- või äri+elamumaa sihtotstarbega). Teenusega on liitunud 490 kinnistut, neist kanalisatsiooniga 276. See teeb vastavalt umbes 55% ja 31%.

Projektijuht kogus ka eelnevaid liitumisnõusolekuid (tasuta liitumine, võimalus kuni 5 aasta jooksul, loobumisel sanktsioone ei kaasnenud). Vajalikku hulka aga ei saavutatud. KIK-i hinnangul jäi liitujate maht ebapiisavaks ja toetus ei materialiseerunud.

Täna on tehniliselt võimalik liituda veel 30 kinnistul veevärgiga ja 68 kinnistul kaasaegse kanalisatsiooniga, kuid seda võimalust pole kasutatud.

𝐀𝐫𝐯𝐚𝐦𝐮𝐬

Võsu veemajanduse arendus jäi toppama eelkõige liitumisnõusolekute vähesuse, mitte ainult rahapuuduse tõttu. Toetuse andja ootab, et avaliku raha kõrval oleks näha ka tegelikku nõudlust. Kui “rahakraan” kinni jäi, siis seepärast, et “torust” ei tulnud piisavalt liitujaid.

Peamised kitsaskohad olid kogukonna kaasamises ja riskitaju juhtimises:

-Paljud arvasid, et liitumine tähendab kohe suuri kulusid. Tegelikult oli tegemist sidumata nõusolekuga ning liitumine võis toimuda kuni 5 aasta jooksul. See selgitus ei jõudnud kõigini.

-Oodati justkui automaatset toetust KIK-ist. Tegelikult hindab KIK ühiskondlikku kasu liitujate arvu järgi.

-Väide, et “vallal või vee-ettevõtjal polnud tahet”, ei ole õiglane, kui samal ajal jäid naabrite allkirjad tulemata. Ühis­teenus sünnib ainult siis, kui ka kogukond ühiselt panustab.

Kokkuvõttes on tegu ühishüvega, mis sõltub ühisest otsusest. Kui kriitiline mass jääb saavutamata, sureb ka projekt.

𝐊𝐮𝐢𝐝𝐚𝐬 𝐞𝐝𝐚𝐬𝐢?

On aeg koostada uus ÜVK arenduskava ja selge rahastusplaan. Rahaallikaid on mitmeid: välisinvestorid, kommertspanga laen, KIK-i toetus või laen ning ka ühisrahastus. Positiivne on, et ühes Võsu piirkonnas kaalutaksegi ühisrahastust.

𝐊𝐨𝐤𝐤𝐮𝐯𝐨̃𝐭𝐭𝐞𝐤𝐬

Võsu lugu ei ole “rahast ilma jäänud projekt”, vaid koostöö õppetund. Kui kogukond ütleb õigel hetkel “jah”, tulevad ka vahendid. Kui tahame, et “rahakraan” avaneks, peame esmalt liitumiskraani ise lahti keerama.

𝐋𝐮𝐛𝐚𝐝𝐮𝐬𝐞𝐧𝐚: 𝐤𝐮𝐢 𝐬𝐚𝐚𝐧 𝐯𝐨𝐥𝐢𝐤𝐨𝐠𝐮 𝐦𝐚𝐧𝐝𝐚𝐚𝐝𝐢, 𝐡𝐚𝐤𝐤𝐚𝐧 𝐬𝐞𝐥𝐥𝐞 𝐭𝐞𝐞𝐦𝐚𝐠𝐚 𝐬𝐮̈𝐯𝐢𝐭𝐬𝐢 𝐭𝐞𝐠𝐞𝐥𝐞𝐦𝐚, 𝐞𝐭 𝐯𝐞𝐞𝐦𝐚𝐣𝐚𝐧𝐝𝐮𝐬𝐞 𝐚𝐫𝐞𝐧𝐝𝐮𝐬 𝐭𝐚𝐚𝐬 𝐥𝐢𝐢𝐤𝐮𝐦𝐚 𝐥𝐮̈𝐤𝐚𝐭𝐚.

𝐌𝐚𝐫𝐠𝐮𝐬 𝐑𝐢𝐬𝐭𝐢

𝐤𝐚𝐧𝐝𝐢𝐝𝐚𝐚𝐭 𝐧𝐫 𝟏𝟗𝟓

𝐕𝐚𝐥𝐢𝐦𝐢𝐬𝐥𝐢𝐢𝐭 𝐊𝐨𝐠𝐮𝐤𝐨𝐧𝐧𝐚 𝐇𝐞𝐚𝐤𝐬

The post Võsu veemajandus e projekt: kus oleme ja kuidas edasi appeared first on Valimisliit KOGUKONNA HEAKS.

Read more at Valimisliit KOGUKONNA HEAKS

Võimul olev vallavanem, kes on ühtlasi valimisliidu Plaan A juht, esines avaliku videopöördumisega, milles lubas silla välja vahetada. Lubadus mõjub esmapilgul positiivse ja isegi sümboolse žestina, kuid paratamatult kerkivad esile mitmed küsimused. Kui probleem on olnud teada juba pikka aega, siis miks ei ole selle lahendamisega tegeldud enne, kui valimiskampaania kätte jõudis? Selline ajastus tekitab paratamatult kahtluse, et tegu on pigem poliittehnoloogilise käiguga kui siira murega kohalike elanike heaolu pärast.

Eriti problemaatiliseks muudab olukorra asjaolu, et lubaduse täitmine on äärmiselt ebatõenäoline. Arvestades senist viivitust ja vallavõimu tegevusetust, tundub küsitav, kas sild tõepoolest enne valimispäeva või isegi lähitulevikus korda tehakse. Seetõttu ei ole küsimus ainult ühe silla tehnilises seisukorras, vaid ka poliitilise usaldusväärsuse ja lubaduste tõsiseltvõetavuse proovikivis.

Sarnased mustrid ei ole Eesti kohalikes omavalitsustes haruldased. Valimiste eel ilmuvad poliitikute lubadustesse projektid, mille üle on kogukond juba aastaid muret tundnud, kuid mis saavad tähelepanu alles siis, kui neid on võimalik kasutada valijate toetuse võitmiseks. Selline taktika on osa laiemast poliitilisest kultuurist, kus lühiajaline valimiskasu asetatakse pikaajaliste arenguliste lahenduste ette. See tekitab olukorra, kus valimisjärgselt vaibub poliitiline energia, ning lubaduste täitmine jääb tahaplaanile.

Võsu silla juhtum osutab seega kahele põhimõttelisele probleemile. Esiteks ilmestab see valimiskampaaniate instrumentaliseerivat loomust: kohalike elanike mured muutuvad poliitilise kapitali allikaks. Teiseks tõstatab see küsimuse usaldusest kohaliku poliitilise eliidi vastu. Kui lubadused ei realiseeru, väheneb elanike usaldus institutsioonide vastu, mis omakorda nõrgestab demokraatia legitiimsust kohalikul tasandil.

Seetõttu on põhjendatud konkreetne üleskutse valijatele: minge enne valimispäeva Võsu sillale ja veenduge ise, kas vallavanema lubadus vastab tõele. Kui sild seisab endiselt samasuguses seisus, siis on ka selge vastus küsimusele, kas tegu oli siira lubaduse või pelgalt poliitilise trikiga. Valijal on õigus ja kohustus kontrollida, kas sõnad kattuvad tegudega.

𝐌𝐚𝐫𝐠𝐮𝐬 𝐑𝐢𝐬𝐭𝐢

𝐧𝐫 𝟏𝟗𝟓

Valimisliit Kogukonna Heaks

The post Sild Võsul ja kohalikud valimised appeared first on Valimisliit KOGUKONNA HEAKS.

Read more at Valimisliit KOGUKONNA HEAKS

Seadusandja on loonud planeeringute ja KSH-de rahastamise korra, mis paratamatult soosib arendajate huvidele vastavat kallutatust. Ametlikult kuulutab küll kohalik omavalitsus välja avaliku hanke ja sõlmib lepingu, kuid tegelikud kulud katab arendaja. Paljude omavalitsuste KSH-lepingutes on isegi punktid, mille järgi peab hindaja oma tegevused arendajaga kooskõlastama.

Näiteks Haljala valla Idaosa tuuleparkide eriplaneeringu töövõtulepingus nr 7-1/83-19 sätestab punkt 6.5, et töövõtja on kohustatud kooskõlastama tellija ja partneritega kõik alltöövõtjad enne nende tööle lubamist. Sellest võib järeldada, et partneritel (loe: arendajatel) on sisuline õigus otsustada, milline allhankija tohib milliseid uuringuid teha.

Nii tekibki olukord, kus kuigi ametlikult tellib uuringud kohalik omavalitsus ja väliselt näib KSH sõltumatu, jääb paratamatult õhku küsimus: kui maksja on arendaja, siis kelle huvides tehakse hinnang? Pole ju saladus – kes maksab, see tellib muusika.

KSH koostajad on käsitlenud keerukaid, mittelineaarseid süsteeme justkui lihtsaid lineaarseid skeeme. See on sama, nagu asendada korrutustehe liitmistehtega, kus iga liidetav on konstant – piltlik, aga täiesti moonutatud.

Meie ümber on muutused aga reaalsed.

• Putukate arvukus on võrreldes 1990. aastatega langenud ligi 70%. Tuletagem meelde, milline nägi 30 aastat tagasi välja augustikuine auto esiklaas või öine aknaklaas valgusest pimestatud putukatetantsu ajal.

• Veel sajandi alguses heas seisus olnud pinnaveest on täna 60% halvas seisundis.

• Fosfori ja lämmastiku reostus on jõudnud tagasi 1980. aastate tasemele. Kõik mere veekogumid liigitatakse halba või väga halba seisundisse. Väikeste mereorganismide arvukuse langus võib ületada maismaa putukate oma ja on otseselt seotud kalavarude vähenemisega.

Selliseid tõsiasju KSH-des sageli ei kajastata. Ometi saab iga ökoloogilise haridusega inimene aru, et looduslik taluvuspiir on ületatud ning taastumiseks tuleb koormust vähendada.

Sama eiramine ilmneb metsade hoolimatus kasutamises ja tuulegeneraatorite paratamatuse õigustamises. Täna seisame Haljala vallas silmitsi ka fosforiidi kaevandamise paratamatuse propageerimisega. Planeeritav kaevandus langetaks põhjavee taset, mille kompenseerimiseks peaks olemasolevad puurkaevud asendama 50–60 meetrit sügavamatega. Mida sügavam kaev, seda suurem risk pumbata välja ka radooni – uraani ja tooriumi laguprodukti, mida seostatakse USA uuringute põhjal kuni 20% kopsuvähi juhtudega. Milline on radooni, tuulegeneraatorite labadelt eralduva mikroplasti ja põllumajanduskemikaalide koosmõju, võime vaid oletada.

Haljala vald hõlmab Lahemaa Rahvusparki – maailmas tuntud kaubamärki. Rahvuspargi loomine kasvatas omal ajal rahvuslikku eneseteadvust, millest kasvasid välja Viru Säru folkloorifestival, fosforiidisõda ja öölaulupeod, viies lõpuks Eesti iseseisvumiseni. Võib öelda: iseseisvuse seeme pandi idanema Lahemaa Rahvuspargi loomisega.

Kurb on aga tõdeda, et kohalikud juhid ei ole rahvuspargi tuntust valla arengu huvides kasutanud. Vastupidi – teadmatus, tahtmatus ja kallutatus on viinud väärtusliku kaubamärgi kahjustamiseni.

Sama meeleolu sümboliseerib Käsmu sadamas seisev objekt nimega „Kurikuulus“. See justkui irvitab kõigi üle ja meenutab vanas süsteemis (ENSV) kehtinud hoiakut: kõik on küll võrdsed, kuid mõned on võrdsemad kui teised. Paraku muutub seesugune suhtumine Eestis taas üha tavalisemaks. Tänased nomenklatuurihimulised mõjuisikud ja nende kaasajooksikud õõnestavad usku Eesti Vabariiki.

Kui selline ENSV-le omane käitumismuster jätkub, võime ühel päeval seista silmitsi Eestivaba riigi, mitte Eesti Vabariigiga.

The post Üks tont liigub mööda Eestimaad – KSH tont (keskkonnamju strateegline hindamine) appeared first on Valimisliit KOGUKONNA HEAKS.

Read more at Valimisliit KOGUKONNA HEAKS

“Haljala vallas, kus töös on nii tuulepargi kui ka tuulikutega hübriidpargi planeering, on vastuseisu esirinnas valimisliit Kogukonna Heaks. Selle liider Jaan Viita mainib, et liidu liikmed on olnud juba enne liitumist Haljala vallas kõige aktiivsemad tuuleenergia teemal tegutsejad. Märtsis koguti tuuletööstusalade arendamise vastu üle 1300 allkirja ja vallavolikogule esitati kaks eelnõud planeeringute lõpetamiseks.” ja

“Kogukonna valimisliit kavatseb tuulikuvastasust näidata ka välireklaamidel. Lisaks on kavas rahvakoosolek.” Loe artiklit Maalehest.

The post Lääne-Virumaa valimisi kipub varjutama tuulikusõda appeared first on Valimisliit KOGUKONNA HEAKS.

Read more at Valimisliit KOGUKONNA HEAKS

Haljala vald on rõõmsalt teatanud, et Võsu suvine tasuline parkimine tõi vallakassasse üle 54 000 euro. Kui esimesel aastal loodeti vaid 16 000 eurot, siis nüüd on parkimisest saanud märkimisväärne sissetulekuallikas, millega vallajuhid hea meelega kiitlevad. Kuid küsimus ei ole ainult numbrites. Küsimus on selles, kuidas ja kelle arvelt see tulu tuleb.

𝐀𝐯𝐚𝐥𝐢𝐤𝐮 𝐬𝐞𝐤𝐭𝐨𝐫𝐢 𝐬𝐞𝐤𝐤𝐮𝐦𝐢𝐧𝐞 𝐭𝐮𝐫𝐮𝐥𝐞

Tasulise parkimise kehtestamine ei piirdu enam pelgalt liikluse korraldamise ja avaliku korra tagamisega. Kui vald teenib otsest kasu igast pargitud autost, muutub ta samasuguseks turuosaliseks nagu eraparklate omanikud. Erinevus on aga selles, et vald määrab samal ajal ka mängureeglid, mille järgi kõik teised peavad oma teenust pakkuma.

𝐑𝐞𝐠𝐮𝐥𝐚𝐭𝐢𝐢𝐯𝐧𝐞 𝐬𝐞𝐤𝐤𝐮𝐦𝐢𝐧𝐞

Haljala vald on korraga nii reeglite looja kui ka kasusaaja. See tähendab, et ta otsustab, kus ja mis hinnaga parkida tohib, ning samal ajal kogub ise sellest suurima tulu. Kui samaaegselt nõutakse eraomanikelt, et nad peavad oma parkimistasud hoida vallaga „samal tasemel“, siis pole tegu enam vaba turuga, vaid vallavalitsuse juhitava hinnakujundusega.

𝐓𝐮𝐫𝐮𝐦𝐨𝐨𝐧𝐮𝐭𝐮𝐬 𝐣𝐚 𝐤𝐨𝐧𝐤𝐮𝐫𝐞𝐧𝐭𝐬𝐢 𝐥𝐚̈𝐦𝐦𝐚𝐭𝐚𝐦𝐢𝐧𝐞

Selline olukord moonutab turgu ja võtab eraomanikelt võimaluse pakkuda parkimisteenust vabas konkurentsis. Kui eraparkla ei tohi küsida kõrgemat hinda kui vald, siis ei saa ta oma teenust arendada ega eristuda. Samal ajal kasutab vald oma monopolipositsiooni, et suruda hinnatase alla või hoida seda enda kasuks.

𝐊𝐨𝐤𝐤𝐮𝐯𝐨̃𝐭𝐭𝐞𝐤𝐬

Haljala vald võib küll kiidelda, et tasuline parkimine ei peleta suvitajaid ja täidab eelarvet, kuid tegelikult on see näide liigse sekkumisega turu moonutamisest. Kui vald on korraga reeglite kehtestaja, tulu saaja ja konkurentsi piiraja, jäävad kaotajaks nii kohalikud kui külalised. Veelgi enam – kuhu kaob teenitud tulu? Lubati, et see suunatakse ranna ja külastajate heaolusse, ent 2025. aasta eelarves neid vahendeid ei näe. Kas tasuline parkimine on vallavalitsuse uus äri, mille tulu kaob üldisesse kassasse, või võib kogukond siiski loota, et lubadused täidetakse?

𝐌𝐚𝐫𝐠𝐮𝐬 𝐑𝐢𝐬𝐭𝐢

margus.risti@kogukonnaheaks.ee

Valimisliit Kogukonna Heaks

The post Haljala vallavalitsusel uus äri: Tasuline parkimine – kas vallaeelarve või turumoonutus? appeared first on Valimisliit KOGUKONNA HEAKS.

Read more at Valimisliit KOGUKONNA HEAKS

Meie kindel seisukoht on, et kogukonna hääl peab olema otsustes kuuldav. Tugevad ja kestlikud lahendused sünnivad ainult siis, kui elanike arvamust võetakse päriselt arvesse. See tähendab, et enne olulisi samme tuleb inimesi informeerida, kutsuda aruteludele, korraldada küsitlusi ja anda võimalus oma mõtteid jagada. Sama tähtis on ka see, et tagasiside ei jääks pelgaks formaalsuseks, vaid looks sisulise muutuse.

Kogukonna hääl ei ole ainult kriitika – see on ka ideede ja lahenduste allikas. Võsu, Haljala ja kogu valla areng on võimalik vaid siis, kui otsuseid kujundatakse koos elanikega. Meil kõigil on oma igapäevane kogemus: milline on teeolukord, kuidas toimib ühistransport, kas rand on korras, kuidas on korraldatud tasuline parkimine, millised on vee- ja kanalisatsioonilahendused. Need teadmised on väärtuslikud ning peavad jõudma otsustajateni.

Kui meie valimisliit ütleb, et kogukonna hääl peab olema otsustes kuuldav, siis me mõtleme seda tõsiselt: volikogu ja vallavalitsus ei tohi otsustada kogukonna asemel, vaid koos kogukonnaga. Ainult nii sünnib usaldus ja tulemus, mis töötab päriselt inimeste heaks.

𝐌𝐞𝐢𝐞 𝐥𝐮𝐛𝐚𝐦𝐞: 𝐊𝐨𝐠𝐮𝐤𝐨𝐧𝐧𝐚 𝐡𝐚̈𝐚̈𝐥 𝐩𝐞𝐚𝐛 𝐨𝐥𝐞𝐦𝐚 𝐨𝐭𝐬𝐮𝐬𝐭𝐞𝐬 𝐤𝐮𝐮𝐥𝐝𝐚𝐯

1. 𝐊𝐨𝐫𝐫𝐚𝐥𝐝𝐚𝐦𝐞 𝐫𝐞𝐠𝐮𝐥𝐚𝐚𝐫𝐬𝐞𝐝 𝐚𝐯𝐚𝐥𝐢𝐤𝐮𝐝 𝐚𝐫𝐮𝐭𝐞𝐥𝐮𝐝 𝐣𝐚 𝐟𝐨𝐨𝐫𝐮𝐦𝐢𝐝 – kord kvartalis toimub arutelu konkreetsetel teemadel (nt teed, rand, parkimine, noorsootöö), mille tulemused on avalikud ja arvesse võetud otsustes.

2. 𝐋𝐨𝐨𝐦𝐞 𝐝𝐢𝐠𝐢𝐭𝐚𝐚𝐥𝐬𝐞 𝐤𝐮̈𝐬𝐢𝐭𝐥𝐮𝐬- 𝐣𝐚 𝐞𝐭𝐭𝐞𝐩𝐚𝐧𝐞𝐤𝐮𝐤𝐞𝐬𝐤𝐤𝐨𝐧𝐧𝐚 – lihtne veebiplatvorm ja pabervõimalus raamatukogudes ning rahvamajades, kus igaüks saab teha ettepanekuid, hääletada prioriteete ja edastada probleeme.

3. 𝐊𝐚̈𝐢𝐯𝐢𝐭𝐚𝐦𝐞 𝐤𝐨𝐠𝐮𝐤𝐨𝐧𝐝𝐥𝐢𝐤𝐮 𝐩𝐫𝐨𝐣𝐞𝐤𝐭𝐢𝐤𝐨𝐧𝐤𝐮𝐫𝐬𝐢– vallalt saab taotleda väiketoetusi oma küla või aleviku ideede elluviimiseks (mänguväljakud, valgustus, pingid). Toetuse saajad valib kogukond ise hääletusega.

4. 𝐕𝐢𝐢𝐦𝐞 𝐞𝐥𝐥𝐮 𝐯𝐚𝐥𝐥𝐚𝐯𝐚𝐧𝐞𝐦𝐚 𝐣𝐚 𝐚𝐦𝐞𝐭𝐧𝐢𝐤𝐞 𝐤𝐮̈𝐥𝐚𝐤𝐨𝐡𝐭𝐮𝐦𝐢𝐬𝐞𝐝 – vähemalt kord aastas toimub kohtumine igas külas ja alevikus, kus kuulatakse ära kohalike mured ja ideed.

5. 𝐌𝐨𝐨𝐝𝐮𝐬𝐭𝐚𝐦𝐞 𝐭𝐞𝐞𝐦𝐚𝐤𝐨𝐡𝐚𝐬𝐞𝐝 𝐭𝐨̈𝐨̈𝐠𝐫𝐮𝐩𝐢𝐝 – aktuaalsete küsimuste (nt turism, liiklusohutus, veemajandus) lahendamiseks loome töögruppe, kus osalevad nii vallavalitsuse esindajad kui kogukonna liikmed.

𝐌𝐚𝐫𝐠𝐮𝐬 𝐑𝐢𝐬𝐭𝐢

margus.risti@kogukonnaheaks.ee

Valimisliit Kogukonna Heaks

The post Ilma kogukonnata ei sünni häid otsuseid appeared first on Valimisliit KOGUKONNA HEAKS.

Read more at Valimisliit KOGUKONNA HEAKS

Millised imelised olendid ja nad kõik on pildile saadud siin samas Minu kodukandis Haljala vallas, minu kodust 3 km raadiuses. Kuid kõik see võib peagi saada ajalooks, sest need samad olendid seisavad silmitsi potensiaalse rajatava tuulepargiga, mis nende pesitsus- ja toitumisaladele soovitakse püstitada.

Ka üks tark mees on öelnud, et looduse jaoks ei ole leevendusmeedet, elukeskkond kas on või seda ei ole!

Rääkimata tuhandetest rändlindudest, kelle rändeteed just siit samast Haljalast üle viivad.

Me saame koos kõike seda veel hoida ja säilitada, kui seisame koos oma kodukandi looduse eest.

Piret Villum-Salak

Valimisliit Koguokonna Heaks

The post Kes kaitseb kaitsealuseid kui meie ei tee seda? appeared first on Valimisliit KOGUKONNA HEAKS.

Read more at Valimisliit KOGUKONNA HEAKS

Eesti riik ei ole „seal üleval“ – see on meie kõigi ühisprojekt. Kui rahva roll taandub pelgalt kuulajaks, siis jääb demokraatiast alles vaid vorm, mitte sisu. Loe artiklit Postimehest.

The post Jaan Viita: Kes otsustab Eesti ruumi üle – rahvas või riik? appeared first on Valimisliit KOGUKONNA HEAKS.

Read more at Valimisliit KOGUKONNA HEAKS

Juba algklassides kaob lastel õpirõõm ja loovus, õpetajad kurdavad, et lapsed ei taha õppida. Iga kolmas laps on kogenud depressiivseid episoode ja igal viiendal on risk ärevushäireteks. Üha suurem hulk on erivajadustega lapsi, kes lihtsalt ei mahu etteantud raamidesse. Kiiresti muutuv tööturg ootab noortelt lisaks AI ja tehnoloogilistele oskustele eelkõige loovust ja kohanemist, mille alustalaks on eneseusk.

Kuidas toetab praegune haridussüsteem noori selles? Mil moel kasvab kohanemisvõimeliseks, loovaks ja enesekindlaks laps, kes kooliajal võitleb depressiooni ja ärevusega? Kas pole nii, et haridussüsteem oma puudustega pigem toodab probleeme, mis koormavad hiljem Tervisekassat ja teisi riiklikke tugistruktuure?

Praegune kool meenutab hoopis vanglat, mis on üles ehitatud allumise printsiibile: käsud, keelud, hindamine, ähvardused. Kuigi õppekavad räägivad lapsekesksusest, ei saa see reaalsuses teoks tiheda õppekava, ette antud tundide arvu, aegunud arusaamade ning haridusministeeriumi kontrolli tõttu. Peame last printsiibis rumalaks ja alaväärseks isikuks, kes vabatahtlikult ei õpiks. Lapsel puudub vastutus, sest tal puudub tegelikult valik. Ilma valikuvabaduseta ei sünni vastutust.

Ainult vabas ja inspireerivas keskkonnas, kus laps saab kujundada oma arenguteed, on võimalik sirguda loovaks ja muutustega toimetulevaks inimeseks ja säilib tahe õppida.

Selliseid koole, kus lastel on vabadus, on maailmas tegustenud aastakümneid. Summerhilli kool Inglismaal on üle 100 aasta (https://www.summerhillschool.co.uk) ja Sudbury Valley kool Ameerikas 57 aastat vana (https://zenademocraticschool.org). Nendes saavad lapsed valida, mida ja kuidas õppida, neil on sõnaõigus koolielu otsustes ja vabadus käib käsikäes vastutusega. Eestis sarnanevad vabakoolidele Suvemäe kool ja Leiutajate Külakool.

Loova ja enesekindla uue maailma inimese kasvamiseks on vaja vastutus ja vabadus lastele ja peredele tagasi anda ning neid usaldada. Selleks peavad ka lapsevanemad valmis olema ja kõigepealt ennast (mitte süsteemi) usaldama hakkama.

𝐌𝐚𝐫𝐞𝐭 𝐁𝐞𝐫𝐠𝐬𝐭𝐫𝐨̈𝐦

õpetaja, koolitaja ja psühhoterapeut

Valimisliit Kogukonna Heaks

The post Haridus vajab vabadust ja uut mõtteviisi appeared first on Valimisliit KOGUKONNA HEAKS.

Read more at Valimisliit KOGUKONNA HEAKS