Eesti tuuleenergia areng on jõudnud punkti, kus vastupandamatu soov maksumaksja raha järele, looritatuna rohepöörde ideoloogilise paatosega, varjutab kapitalistlikult põhjendatud majanduslikku ratsionaalsust. Ametlikult kinnitatakse küll turupõhisuse olulisust, kuid praktikas toimub tuuleenergia arendamine pigem sotsialistliku töölaadi vaimus – kasumid tuuleärimeestele, riskid maksumaksjale. Samas, kui vaadata üldist majanduskeskkonda, siis suure osa ettevõtjate arengut takistatakse maksutõusude ja bürokraatia kasvuga. Valitsusele sobivaid „ettevõtjaid“ aga subsideeritakse heldelt.
Energeetika ekspert Arvi Hamburg toob seoses energiamajanduse arengukava 2035 (ENMAK 2035) oma arvamusloos välja järgneva: „Arengukavas on turupõhisus suunana fikseeritud, kuid jääb siiski deklaratsiooni tasemele, kuna ka uute maatuuleparkide rajamine toimub vähempakkumisel fikseeritud hinna ja tarbija kanda olevate subsiidiumitega. Järjekordse sekkumisega elektriturgu eelistame elektritootmise ühte tehnoloogiat luues investoritele ebavõrdsed konkurentsitingimused“. Seega võib järeldada, et tulemuseks on konkurentsimoonutus ja valikulise soosimise praktika.
Veelgi kõnekam on see, et isegi osa taastuvenergia arendajaid on juba 2023 toonud välja järgneva: „maismaatuuleparkide rajamine ning käitamine jagatuna eluea jooksul toodetavate kilovatt-tundidega on kõige vähem eurosid kulutav elektritootmisviis, mis ei vaja juba aastaid enam subsideerimist, kuigi Eesti riik seda endiselt edasi kavandab“. Siiski jätkab Eesti riik kaheldava läbipaistvuse ja põhjendatusega skeemide rakendamist. Kui arendajatele on antud võimalus „turul“ osaleda toetustega, on majanduslikult loogiline, et nad seda ka teevad. Küsimus ei ole üksikutes ettevõtjates (ettevõtja eesmärk ongi raha teenida), vaid selles, millised poliitilised ja ametkondlikud jõud kujundavad äraspidise süsteemi, kus selline hälbiv majanduskäitumine on võimalik ja isegi soositud.
Valitsus ei plaani seda lähenemist muuta – pigem vastupidi. Energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutt on kindlalt pühendunud uue taastuvenergia vähempakkumise väljakuulutamiseks miinimummahuga üks teravatt-tund (TWh) aastas. See tähendaks veelgi suuremat riiklikku panustamist arenduste kasumlikkuse tagamisse – mitte turu kaudu, vaid planeeritud subsiidiumide kaudu. See muidugi ei tähenda, et tuuleärimehed oleksid tingimata rahul. Nimelt leiavad arendajad, et toetuste tingimused võiks olla veel „atraktiivsemad“. Selline retoorika illustreerib hästi, kuivõrd kaugel ollakse klassikalisest kapitalismist, kus ettevõtja toodab ja müüb oma kauba turul, vastutades nii riski kui kasumi eest. Tänane tuuleärimees ei pea oma toodangut turutingimustel müüma – piisab riigi toetusmehhanismidele õigel ajal ligipääsemisest.
Kogu selle olukorra muudab eriti groteskseks asjaolu, et Elering tahab tõsta elektri võrgutasu 37,6 protsenti tuues seejuures põhjuseks suurenenud kulud tulenevalt taastuvenergia kasutuselevõtust. Lähteallikaks on nii olemasolevate kui uute tuulegeneraatoriteni viivate liinida rajamine ja hooldamine.
On üldteada, et tuulegeneraatorid kavandatakse tihti hajaasustusaladele ja tihti metsastatud alale, mis kallis nii rajada kui hooldada. Kõik eksperdid räägivad kui ühest suust – meil on puudu juhitavat tootmisvõimsust – ja meie valitsus pressib rohepöörde loosungi all toetust mittejuhitavasse tuulegeneraatorisse. See kõik tuleb tarbijatel, koos elektriarvega, kinni maksta.
Lisaks tahab riik ka planeerimismenetlusi „lihtsustada“. Ametlik eesmärk on kiirendada rohepööret ja vähendada bürokraatiat, sisuline mõju on aga see, et tuuleenergia arendajatel oleks lihtsam pääseda avalike ressursside kasutamisele. Avalik osalus väheneb, kohalike kogukondade häält ei kuulda ja planeeringute läbipaistvus muutub teisejärguliseks. Tegu on süsteemse võimupositsiooni väärkasutusega – ühiskondlike vahendite suunamisega kitsale huvirühmale.
Kui üks tehnoloogiline lahendus – antud juhul tuuleenergia – n.ö kullatakse toetustega üle, ei ole teistel tehnoloogiatel võimalust konkureerida.
Võib analoogia korras küsida: mis juhtuks, kui riik kataks täielikult ühe õlletootja tootmiskulud ja garanteerib talle kasumi – kuidas peaks teised turuosalised sellises olukorras ellu jääma?
Lõpptulemus on selge: kujunenud on uus privilegeeritud klass. Mitte ettevõtjad turul, vaid tuulenergia edukad lobistid ja valjuhäälsed agitaatorid, kes orienteeruvad toetuste loogikale, mitte tootmise efektiivsusele. Rohepöörde loosungi all kantakse raha oma inimestele – mitte alati selleks, et toota puhast energiat, vaid selleks, et jätkata praktikat, kus poliitilised deklaratsioonid võtavad reaalsuspõhise juhtimise koha.
Tulenevalt eelnevast võib küsida: milleks kogu see toetusskeemide konstrueerimine ja planeerimisprotseduuride lihtsustamise näitemäng? Kui eesmärk on niikuinii raha „omadele“ kanda, siis oleks ausam anda see tuuleärimeestele otse ilma igasuguse menetluseta. Aga küllap ei saa praegune valitsus seda teha – sest vaja on jätta mulje väärikast ja väärtuspõhisest poliitikast, mitte tavalisest rahakantimisest.
Jaan Viita
Kandidaat nr 196
Valimisliit Kogukonna Heaks