𝐕𝐈𝐑𝐊𝐎 𝐒𝐈𝐑𝐊𝐄𝐋, 𝐤𝐚𝐧𝐝𝐢𝐝𝐚𝐚𝐭 𝟐𝟏𝟏
Seadusandja on loonud planeeringute ja KSH-de rahastamise korra, mis paratamatult soosib arendajate huvidele vastavat kallutatust. Ametlikult kuulutab küll kohalik omavalitsus välja avaliku hanke ja sõlmib lepingu, kuid tegelikud kulud katab arendaja. Paljude omavalitsuste KSH-lepingutes on isegi punktid, mille järgi peab hindaja oma tegevused arendajaga kooskõlastama.
Näiteks Haljala valla Idaosa tuuleparkide eriplaneeringu töövõtulepingus nr 7-1/83-19 sätestab punkt 6.5, et töövõtja on kohustatud kooskõlastama tellija ja partneritega kõik alltöövõtjad enne nende tööle lubamist. Sellest võib järeldada, et partneritel (loe: arendajatel) on sisuline õigus otsustada, milline allhankija tohib milliseid uuringuid teha.
Nii tekibki olukord, kus kuigi ametlikult tellib uuringud kohalik omavalitsus ja väliselt näib KSH sõltumatu, jääb paratamatult õhku küsimus: kui maksja on arendaja, siis kelle huvides tehakse hinnang? Pole ju saladus – kes maksab, see tellib muusika.
KSH koostajad on käsitlenud keerukaid, mittelineaarseid süsteeme justkui lihtsaid lineaarseid skeeme. See on sama, nagu asendada korrutustehe liitmistehtega, kus iga liidetav on konstant – piltlik, aga täiesti moonutatud.
Meie ümber on muutused aga reaalsed.
• Putukate arvukus on võrreldes 1990. aastatega langenud ligi 70%. Tuletagem meelde, milline nägi 30 aastat tagasi välja augustikuine auto esiklaas või öine aknaklaas valgusest pimestatud putukatetantsu ajal.
• Veel sajandi alguses heas seisus olnud pinnaveest on täna 60% halvas seisundis.
• Fosfori ja lämmastiku reostus on jõudnud tagasi 1980. aastate tasemele. Kõik mere veekogumid liigitatakse halba või väga halba seisundisse. Väikeste mereorganismide arvukuse langus võib ületada maismaa putukate oma ja on otseselt seotud kalavarude vähenemisega.
Selliseid tõsiasju KSH-des sageli ei kajastata. Ometi saab iga ökoloogilise haridusega inimene aru, et looduslik taluvuspiir on ületatud ning taastumiseks tuleb koormust vähendada.
Sama eiramine ilmneb metsade hoolimatus kasutamises ja tuulegeneraatorite paratamatuse õigustamises. Täna seisame Haljala vallas silmitsi ka fosforiidi kaevandamise paratamatuse propageerimisega. Planeeritav kaevandus langetaks põhjavee taset, mille kompenseerimiseks peaks olemasolevad puurkaevud asendama 50–60 meetrit sügavamatega. Mida sügavam kaev, seda suurem risk pumbata välja ka radooni – uraani ja tooriumi laguprodukti, mida seostatakse USA uuringute põhjal kuni 20% kopsuvähi juhtudega. Milline on radooni, tuulegeneraatorite labadelt eralduva mikroplasti ja põllumajanduskemikaalide koosmõju, võime vaid oletada.
Haljala vald hõlmab Lahemaa Rahvusparki – maailmas tuntud kaubamärki. Rahvuspargi loomine kasvatas omal ajal rahvuslikku eneseteadvust, millest kasvasid välja Viru Säru folkloorifestival, fosforiidisõda ja öölaulupeod, viies lõpuks Eesti iseseisvumiseni. Võib öelda: iseseisvuse seeme pandi idanema Lahemaa Rahvuspargi loomisega.
Kurb on aga tõdeda, et kohalikud juhid ei ole rahvuspargi tuntust valla arengu huvides kasutanud. Vastupidi – teadmatus, tahtmatus ja kallutatus on viinud väärtusliku kaubamärgi kahjustamiseni.
Sama meeleolu sümboliseerib Käsmu sadamas seisev objekt nimega „Kurikuulus“. See justkui irvitab kõigi üle ja meenutab vanas süsteemis (ENSV) kehtinud hoiakut: kõik on küll võrdsed, kuid mõned on võrdsemad kui teised. Paraku muutub seesugune suhtumine Eestis taas üha tavalisemaks. Tänased nomenklatuurihimulised mõjuisikud ja nende kaasajooksikud õõnestavad usku Eesti Vabariiki.
Kui selline ENSV-le omane käitumismuster jätkub, võime ühel päeval seista silmitsi Eestivaba riigi, mitte Eesti Vabariigiga.